Ajaloo kihid Toompea kohal

Pikk Hermann valmis esimest korda 14. sajandil ning oli osa Toompea kaitserajatisest — koht, mida sajandite jooksul on valitsenud taanlased, sakslased, rootslased ja venelased. Torn ise nägi kõrvalt, kuidas võim vahetus, kuidas linn kasvas ja kuidas Tallinna lossi müürid jutustasid lugusid võitlusest ning vastupidavusest.

Ligi 50 meetri kõrgune torn oli algselt mõeldud kaitsjatele — selle ülaosast oli võimalik jälgida kogu Tallinna lahte ja linna ümbrust. Kuid tänapäeval ei sümboliseeri Pikk Hermann mitte sõjalist valmidust, vaid hoopis Eesti rahvust ja enesemääramist.

Koht, kus sünnib riigi sümboolika

Tänapäeval asub selle müüride lähedal Stenbocki maja, kus töötab Vabariigi Valitsus, ning Toompea lossi sees Eesti parlament Riigikogu.
Igal hommikul tõuseb Pika Hermanni tippu Eesti lipp ning õhtul loojub — täpselt orkestriseade ajastuses.

See rituaal sündis 1991. aasta taasiseseisvumise ajal ja mõjutas tugevalt kogu rahva identiteeti.
Iga eestlase jaoks on see hetk midagi enamat kui protokoll — see on sümbol püsimisest.

Miks see paik puudutab ka külastajaid?

Paljud Tallinna külalised jalutavad Toompeale romantilise vaate või fotogenilise hetke pärast. Kuid see, mida nad seal näevad, on Eesti lugu ruumis — rahulikku, väärikat ja sügavalt isiklikku.

Kui torn valgustub päikeseloojangus, nagu ka sellel fotol, tajub isegi juhuslik mööduja, et Tallinn pole vaid keskaja müüride kogum, vaid elav ajalugu, mille keskel Eesti tänapäev kujuneb.

Kohalik giid annab elule sügavama mõõtme

Mitmed Eesti giidid on rääkinud, kuidas just Toompea on koht, mis muutub külastajate jaoks pöördepunktiks — kui seni nähtud kaunid fotod muutuvad päris looks.
Estonia Toursi giidid, kes viivad külalisi mööda Tallinna vanalinna ja Toompea saladusi, jutustavad tihti just selle torni juures kõige vaiksemaid ja kõige mõjusamaid lugusid.

Kõige enam kõnetab külalisi mõte, et plats, millel nad seisavad, oli sajandeid poliitilise võimu kese — ja on seda endiselt.

Tallinn kui elav ajalugu

Tallinna vanalinn on UNESCO maailmapärand, kuid Pikk Hermann lisab selle loole midagi veel — kohaliku eneseväärikuse ja rahu.
See on paik, mis seisab rahulikult, vaatab üle linna ja tuletab meelde, kui pikk ja paindlik võib olla ühe väikese rahva tee.